Silvia ÜKT praktika

Päev 1

Läksin 12ks kohale Loomade Hoiupaika. Valisin selle oma praktikaks, sest olen juba kaua mõelnud, et võiks sinna appi minna. Paljud mu sõbrad käivad varjupaigakoertega jalutamas. Ma olen seda seni vältinud, sest kartsin, et see pole mitte tore, vaid kurvastav kogemus. Täna igal juhul siis võtsin kätte ja lasin end kohale sõidutada.

Lepingu sõlmimine käis lihtsalt, mu juhendaja Kadi-Liis Kesler teadis juba, mida teha, kuhu midagi kirjutada jne. Ta küsis, kas olen koera-või kassiinimene. Ma olen loomulikult koera-inimene. Mu koer ongi Loomade Hoiupaigast võetud, veidi üle aasta tagasi. Tšikk <-- oli oma pesakonnas viimane. Kohe kui teda nägin, teadsin, et ta on minu oma.

Tänagi oli Hoiupaigas kaks pesakonda kutsikaid. Esimesed olid pisikesed musta-valgekirjud nupsikud, kes meenutasid mulle veidi Tšikki. Teisi hoiti väljas ja liigsuurte käppade järgi oli aru saada, et nad kasvavad üpris suurteks. Enamus olid liivakarva, üks must ja nende karvkate oli hästi õhuline ja pehme, kui neid läbi puurivõre paitasin. Nad hakkasid kohe sõrmi lakkuma ja kaklesid tähelepanu pärast.

Kadi-Liis rääkis, et varjupaigakoerad tavaliselt ei salli teineteist just selle pärast. Kõik tahavad ise märgatud saada. Kõik nad tahavad hoolt. Just see ongi kurb. Nad elavad päevast-päeva seal betooni peal ja ootavad. Ma arvan, et ega nad ise ei teagi, mida nad ootavad. Või sedagi mis neid ootab.

Minu ülesandeks oli rohida puhtaks koerte välipuuride vaheline ala. Muidu on seal kruus, aga selle vahelt olid välja kasvanud umbrohud. Mulle anti sinised kummikindad ja must prügikott ning näidati, mis ala mu päevatöö hõlmab. Töö oli veidi vaevanõudev ja veidi tüütu, aga oskasin seda oodata ning see ei häirinud mind. Alguses tundus, et oleks võinud iPodi kaasa võtta, aga koerad haukusid vahet pidamata ja hirmus kõvasti. See oli päris hull lärm, rääkida küll ei saanud.

Vahepeal tegid koerad imelikke hääli. Kadi-Liis ütles, et see on köha. Neil levib seal koerte gripi taoline viirus, mis nakkab koeralt-koerale õhu kaudu. Kui koer selle läbi põeb, siis on ta immuune, aga alati on mõni koer, kes on haige. Et sellest lahti saada, tuleks terve maja umbes kuuks ajaks tühjaks teha, aga seda nad ei saa, sest loomi on lihtsalt niivõrd palju.

Olin alles veidi aega tööd teinud, kui nurga tagant sõna otseses mõttes hüppasid välja Kristi (Männamets) ja Katharina (Ojamets). Katharina tuli mulle appi ja Kristi läks koeraga jalutama, sest ta ei saanud kaua olla. Koos läks töö kiiremini ja pärast kahte-poolt tundi oli vajalik ala rohitud ja rehitsetud. Prügikotid olid üllatavalt rasked, kui arvestada, et nende sees oli vaid umbrohi. Lõpupoole hakkas veidi tibutama, mis meie tööle oli tegelikult hea, sest me olime kruusa vahelt mulla koos soovimatute taimede juurtega välja kiskunud ja vihm uhus selle tagasi kivikeste alla. Lõpetasime just enne, kui taevased luugid täiesti valla lasti. Paduka ajal pesime käed ja mängisime pool tundi kassidega. Ma oleks tahtnud veel koeraga jalutama minna, aga vihmaga ei tundunud see nii hea mõte.

Kõik kassid magasid, kui nende juurde läksime. Ükski ei tahtnud mängida, kuigi oli nühkijaid, jälitajaid ja hammustajaid. Väga armas stseen, mida nägime, oli see, kuidas kaks kassi üksteist kordamööda pesid.

Ja oligi aeg minna. Katharina jalutas bussi peale, aga mina käisin veel korra kutsikaid vaatamas, enne kui teises suunas läksin.